Uffe Ellemann-Jensen

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Uffe Ellemann-Jensen
Välisminister
Ametiaeg 10. september 1982 – 25. jaanuar 1993
Eelnev	Kjeld Olesen
Järgnev	Niels Helveg Petersen
Venstre esimees
Ametiaeg 23. juuli 1984 – 18. märts 1998
Eelnev	Henning Christophersen
Järgnev	Anders Fogh Rasmussen
Euroopa Liberaalide president
Ametiaeg 1995–2000
Eelnev	Willy De Clercq
Järgnev	Werner Hoyer
Isikuandmed
Sünniaeg	1. november 1941 Haarby, Taani
Surmaaeg	19. juuni 2022 (80-aastaselt) Kopenhaagen
Erakond	Venstre, Taani Liberaalne Partei

Uffe Ellemann-Jensen (1. november 1941 – 18. juuni 2022^[1] ) oli Taani ja Euroopa poliitik.

Ta oli aastatel 1982–1993 Poul Schlüteri valitsuses Taani välisminister Konservatiivide partei kaudu. 1984–1988 oli ta Taani liberaalse partei Venstre juht ja 1995–2000 Euroopa Liberaalide president. Alates 1998. aastast oli Ellemann-Jensen MTÜ Balti Arengufoorumi esimees; ühing aitab arendada Läänemere regiooni. Ta oli ka mitme rahvusvahelise firma mittetäidesaatev direktor.

NATO ja Euroopa Liidu tugeva toetajana sattus ta vasakpoolse opositsiooniga oma Lääne ühtekuuluvuse usu tõttu mitmesse poliitilisse konflikti. Mitmel korral püüdis opositsioon teda kukutada tema NATO-ga seotud solidaarsusküsimuste tõttu, ent ta jäi püsima. Uffe Ellemann-Jensenil õnnestus veenda suuremat osa Taani parlamendist Folketingist, et nad toetaks Lahesõja ajal Iraagi vastast USA juhitud koalitsiooni. 1991. aastal juhtis ta Taani poolt Balti riikide tunnustamise protsessi ja Taanist sai esimene riik, mis taastas diplomaatilised suhted kõigi kolme riigiga. 1992. aastal võttis ta koos Saksa kolleegi Hans-Dietrich Genscheriga initsiatiivi Läänemeremaade Nõukogu (LMN) ja euroteaduskonna loomiseks.

Pärast paremtsentristliku valitsuse langemist, kus ta oli pärast 1993. aasta Tamili juhtumit ka asepeaminister, sai ta opositsioonijuhiks, kus ta töötas kuni 1998. aasta Taani üldvalimisteni, mille ta kaotas ühe kohaga. Kui Venstre oleks saanud 85 häält enam, oleks ta saanud peaministrina moodustada uue paremtsentristliku valitsuse. Ta otsustas poliitikast lahkuda. Tema pärijaks sai Venstre juhi kohal Anders Fogh Rasmussen, kellest sai 2001. aastal Taani peaminister.

Uus aktiivne Taani poliitika jätkus pärast Uffe Ellemann-Jenseni kümneaastast välisministriperioodi ning temast oli saanud Taani välis- ja kaitsepoliitikasse pöördepunkti tooja. Seda perioodi tuntakse Ellemann-Jenseni doktriinina.

Pärast seda kui Willy Claes oli sunnitud NATO peasekretäri kohalt 1995. aastal lahkuma, kandideeris sinna Uffe Ellemann-Jensen. Ta sai toetust USA valitsuselt, ent Prantsusmaa blokeeris tema kandidatuuri, eelistades Hispaania kandidaati Javier Solanat. Uffe Ellemann-Jensen isegi ei püüdnud oma poliitiliste kaotuste tõttu saadud pettumust varjata.

Pärast poliitikast lahkumist sai Uffe Ellemann-Jensenist Taani päevalehe Berlingske Tidende kolumnist ja Project Syndicate'i kaastööline.

Ellemann-Jensenist sai keskne tegelane vaidlustes, kus Taani päevaleht Jyllands-Posten otsustas 2005. aasta septembris trükkida 12 satiirilist koomiksipilti islami prohvetist Muhammadist. Oma kolumnis, vaid päev pärast koomiksipiltide avaldamist, arvas ta, et karikatuurid esindasid "tarbetut provokatsiooni", uskudes, et nad moodustasid omaette karikatuuri Taani "hindamatust sõnavabadusest". Ellemann-Jensen jäi selle seisukoha juurde kogu vaidluste aja, hoides terve aeg võimalust toetada Taani peaministri seisukohta selle üle, et valitsus ei saa ega tohiks võtta ajalehe vastu karmi otsuseid.

Uffe Ellemann-Jensen on alati kaitsnud oma eraelu. Siiski on teada, et teda huvitas jahindus ja kalapüük. Ta on ka mitme menuki autor. Eriti on talle toonud kriitikute laialdase tunnustuse ja austuse teosed välisministriperioodi ja külma sõja kohta.